Valgustuse Kaudne Mõju
Valgustus | 13. apr. 2020
Richard Wurtman kirjeldab valguse kaudset mõju kui närvivõi hormonaalsignaalide teket. Need signaalid tekivad, kui silma valgustundlikele võrkkestarakkudele langenud valgus kantakse impulssidena edasi närvisüsteemi või närvi-ja endokriinsüsteemi. Kuigi see kirjeldus iseloomustab nägemisprotsessi ennast, sisaldab see ka tohutul hulgal nähtamatut kaudset
mõju.
Näiteks demonstreeris Thorington (1971) rotikatsetega, et erisuguse valguse all arenesid rottide organid väga eri moodi. See toimus valguse otsese mõju tulemusena. Kui rottidel eemaldati silmad, oli organite areng samasugune nagu nägijail. Sealt arenes edasi teooria, et valguse mõju organitele on mitte otsene, vaid kaudne – läbi närvi- ja endokriinsignaalide.
Hollwichi (1977) juhitud uurimistöös märgiti, et kui luminofoorvalgustust tugevdati, kasvas hormoonide tootlikkus inimorganismis, eriti aga stressihormooni kortisooli tootmine. Katsed pimedate inimestega kinnitasid seda kui valguse kaudset mõju.
Organismi teiste valgustundlike hormoonide töö on seotud põhiliselt valgus-pimedus-tsükliga. Seda kutsutakse ka ööpäevarütmiks. Wurtman leidis, et inimese melatoniinikogus varieerub 24-tunnise tsükli vältel ning sõltub valgusest ja pimedusest (1975). Melatoniin ehk unehormoon on nn meisterhormoon, mida toodab vaheajus asuv käbinääre ja mis põhjustab inimese und, ovulatsiooni ja hormoonide eritumist. Paljud uurimistööd on näidanud, et perioodiline hormoonide eritumine võib muutuda, kui inimene satub keskkonda, kus valgus-pimedustsükkel erineb 24-tunnisest.
1989. aastal isoleerus noor itaallanna New Mexicos ligi neljaks kuuks sügavasse maaalusesse testkambrisse. Mugavustega varustatud kambris puudusid kõik ajale viitavad esemed – kellad, raadio, teler. Kambri temperatuuri hoiti konstantsena. Oma valgustust juhtis ja kontrollis katsealune ise. Väga ruttu pärast tema isoleerumist jäi seisma tema
menstruaaltsükkel. Naisel arenes välja une kestus 22 kuni 24 tundi pärast 30-tunnist ärkvelolekut. Kui katse juunis lõppes, siis arvas katsealune, et käes on märtsi keskpaik.
Selle katse ja paljude muude uurimistööde tulemusena võib öelda, et suhe valguse ja hormoonide eritumise vahel on olemas. Need uurimistööd aitavad paremini mõista ka maailmas tuntud hooajalisi tundehäireid (Seasonal Affeaive Disorder, SAD), mis tekivad aastaaegade kiire vahetuse tasakaalustamatuse tõttu näiteks reisimisel maailma ühest kliimaregioonist teise. SAD väljendub tavaliselt depressioonis, söögiisu tõusus koos kaalu tõusuga, ükskõiksuses ümbritseva vastu, pikkades uinakutes jms talvekeskkonda sattumisel.
Kevad- või suvekliimasse jõudmisel väljendub SAD erüteemis, ülevustundes, sageli depressioonis, uni muutub lühemaks, söögiisu ja kaal vähenevad. Jacobseni (1987) uurimistööde tulemusena hakkab SAD vaevama inimesi alates 20 kuni 30 aasta vanusest ja vaevab naisi umbes neli korda sagedamini kui mehi.
Loomulikult tekitab SAD ka teisi vaevusi, mis on omased konkreetsele isikule. Raviks on kasutatud mitmesuguseid meetodeid, enim kasutatavaks on osutunud aga ühekordne kahetunnine istumine 2500 Ix tugevuse valguse käesj seega valgusteraapia. Ühe teooria järgi seisneb valgusteraapia tõhusus selles, et SADi all kannatavat inimest vaevab ebanormaalne ööpäevarütm ja ereda valgustuse käes viibimine põhjustab faasinihke melatoniini eritumises, mis omakorda normaliseerib ööpäevarütmi. See teooria tekitab esialgu veel vaidlusi ja vajab uurimist.
Alzheimeri tõbi on tuntud kui aju taandareng ning vanadusdementsus, mis algab järjest süvenevate mälulünkadega. Alzheimeri tõve all kannatavatel inimestel on vähenenud kontrastitundlikkus. Nende haigete jaoks peab tõstma valgustuse kontrasti ja valgustustihedust (Gilmore ja Whitehouse, 1995).
Matulionis (1978) avastas, et valguse heledusmustrid võivad inimest füsioloogiliselt mõjutada. Kui ruumis tekivad tugevad hclcduskontrastid, erineb töötulemus ka lihtsa katse puhul eri inimeste puhul tohutult.
Ka valguse värelus kuulub kaudsete mõjude hulka. Kaasaegsed kaarlahenduslambid värelevad sõltuvalt vahelduvvoolu sagedusest, lambi tüübist ja liiteseadisest. Toitepinge sagedusel 50 Hz töötavad lambid (väljaarvatult hõõglambid) põhjustavad väsimust, peavalu, vigu töös jne.
Valguse värv mõjutab läbi silma võrkkesta lugemise, ajahinnangu, reaktsioonikiiruse, enesehoiaku ja teisi füsioloogilise kvaliteedi elektroentsefalogramme (Kuller, 1981). Goldstein (1942) märkas, et punane valgus halvendab Parkinsoni tõbe põdevate haigete tervist, roheline aga parandab. Kearney (1966) identifitseeris värviesituse sõltuvuse värvsustemperatuurist.Tema katsed näitasid, et kõrgema värvsustemperatuuriga valguses on värvide esitus tunduvalt parem kui madalama värvsustemperatuuriga, kollasemas valguses.
Kui inimesed on jahedas, eelistavad nad enese ümber soojemaid toone, soojemas keskkonnas aga külmemaid toone. Viimase kohta tõestasid Greene ja Bell (1980), et seda nähtust ei saa „ümber pöörata”, mis tähendab, et inimeste paigutamisel värvilisse keskkonda ei mõjuta see nende subjektiivset keskkonnatemperatuuri tajumist. Eelnevast tulenevalt, kuigi see ei ole võimalik, on soovitatud külmas kliimas värvida seinad allpool termostaati punaseks ning mõjutada selliselt subjektiivset soojusmugavust ja hoida kütteenergiat kokku. Kuigi mõnel maal on suviti kasutatud kontorivalgustuses külmvalgeid ja talvel soojatoonilisi luminofoorlampe, ei ole need praktilised lahendused mõjutanud inimeste soojusmugavust kontoris.