Halogeenhõõglamp
Auto Valgustid, Valgustite tüübid | 10. mai 2020
Halogeenlambid on uuema põlvkonna hõõglambid, nende valgus on kirgas ja nad võimaldavad luua eriti huvitavaid valguslahendusi. Halogeenlamp sobib üldvalgusele lisatava koht-; suund- ja dekoratiivvalguse saamiseks. Ideaalne valgusallikas objektide esiletõstmiseks näitustel, vaateakendel või interjöörides. Klaasist, kristallist ja poleeritud metallidest esemed omandavad halogeenlambi valguses täiendava läike, muutudes eriti pilkupüüdvateks.
Moodsate halogeenlampide eelised tavaliste hõõglampide ees:
- ühesugune hele valgus kogu tööea kestel
- kaunim särav valgus jätab värvid värskeks ja loob meeldivaid helke
- suurema valgusviljakuse tõttu annavad sama võimsuse puhul rohkem valgust ja on seega ökonoomsemad
- tööiga kuni viis korda pikem
- suur valik erisuguseid mudeleid
- võimalus disainida uudseis valgusteid
Halogeenlampide tekkelugu ei ole seotud mitte valgustehnika vajadusega, vaid hoopis sõjatööstusega. Pärast II maailmasõda hakkasid USA ja NSV Liidu sõjatehnikud rutuga edasi arendama neid rakette, millega Saksamaa sõda võita tahtis, aga ei jõudnud. Muuhulgas oli hädasti tarvis katsetada rakettide kesti kiire ja tugeva kuumenemise puhul. Selleks pani General Electric ette kasutada võimsaid (1…5 kW) ja eriti väikese läbimõõduga (mitte üle 10 mm) torukujulisi hõõglampe, mis, koondatuna mitmelambilisse kiirgurisse, võisid kiiritataval pinnal tekitada temperatuuri kuni 2000 °C. Et lambi kolb ise kuumenes 700.. .800 kraadini, tuli see valmistada kvartsklaasist ja lampe hakati kutsuma kvartshõõglampideks. Kahjuks kippus selliste lampide tööiga jääma liiga lühikeseks – nad põlesid ainult mõni kuni mõnikümmend tundi ja võisid oma juhuslikul läbipõlemisel kogu katse nuija ajada.
Siis sattusid GE insenerid juba sajandi alguses tehtud ettepanekule — lisada hõõglambi täitegaasile mingit halogeeni (kloori, fluori, joodi või broomi). Sobivaimaks osutus jood.
Halogeeniringluse protsess on järgmine. Kolvi sisemuse võib jagada kaheks tsooniks.Nii nagu tavalambis aurustuvad niidilt põlemise ajal volframiaatomid. Temperatuuril alla 1300 °C toimub reaktsioon. Et volframhalogeniidi sadestumistemperatuur (~ 250 °C) on madalam kui kolvi temperatuur (300. ..600 °C), ei saa see kolvile sadestuda ja kolb jääb põlemise ajal puhtaks.
Kuuma hõõgniidi läheduses volframhalogeniid laguneb. Lambis tekib volframi ja volframhalogeniidi aurude küllastus, volframi aurustumine lakkab ning see võimaldab niidi temperatuuri tõsta. Sisemises tsoonis lagunenud ühendist vabanenud volframil on ainus võimalus siirduda hõõgniidile. Niit uueneb pidevalt ja lambi tööiga pikeneb teoreetiliselt lõpmatuseni.
Lambi väljalülitamisel sisemine tsoon aheneb, halogeniid laguneb järk-järgult, vaba volfram sadestub niidile, kuni kogu ühend on lagunenud. Kolvis on vaba jood ning lamp on valmis uueks sisselülituseks. Kolvi sisepind jääb puhtaks lambi tööea lõpuni.
Lampide tööiga tõusis mõnesaja kuni mõne tuhande tunnini, mis rakettide katsetajaid täiesti rahuldas. 3. märtsil 1958 esitasid leiutajad patendiavalduse, mis ka rahuldati. Lampe hakati nimetama j oodvolfram- ja kvartsjoodlampideks.
Samal aastal tulid muide samasugused lambid samal otstarbel kasutusele ka Nõukogude Liidus. Kas oli tegemist ameeriklaste esialgu salajas hoitud leiutisest teadasaamisega või venelaste oma uurimistulemustega (mis on täiesti võimalik), pole seniajani täpselt teada.
Kohe selgus, et halogeenhõõglambid kõlbavad mitte üksnes tugeva soojuskiirguse saamiseks (nende lampidega saab näiteks teraslehti sulama panna), vaid ka valgustuseks.
Väikeste mõõt mete tõttu tulevad ka valgustid ja prožektorid, järelikult ka prožektoripatareide kandemastid kergemad, valgusjaotus täpsem, valguse spekter päevavalgusele sarnasem.
Halogeenlampidega prožektorite hiilgav debüüt oli Rooma olümpiamängudel aastal 1960. Efektne halogeenvalgustus võttis olümpialasi vastu juba Rooma raudteejaamas ja saatis neid kõigil olümpiaobjektidel. Mõned aastad hiljem valmistas Philips esimesed halogeen-autolambid (peale joodi kasutati kaheniidilistes autolampides ka broomi). 1980ndail aastail algas nende väikeste 25-…50-vatiste lampide kasutamine olmes ja kaubanduses.
Halogeenlampide hõõgniidid talitlevad mõnisada kraadi kõrgemal temperatuuril kui tavalised hõõglambid. See tähendab umbes poolteist korda kõrgemat valgusviljakust, kuid ka mõnevõrra tugevamat ultraviolettkiirgust. 1966. aastal hakkasidki kõik eelnimetatud suurtootjad valmistama halogeenlampide kolbe ultraviolettkiirgust neelavast kvartsklaasist.
Praegu ei saa vist ühtki kauplust ega muud ettevõtet, kus on tarvis kitsa kiirtevihuga esiletõstevalgusteid, ette kujutada ilma halogeenhõõglampideta. Nende laia valikut võib näha iga elektritarvete poe müügilettidel, veel laiemalt aga hulgimüügiettevõtetes.